See tõi mulle paralleeli inimese emotsioonidega ehk kõik, mis on nägemisulatusest väljas, pole tegelikult kadunud.Kui matame ebamugavad ja halbadeks tembeldatud emotsioonid asendustegevuste alla, siis ei kao need ära vaid jäävad meid kummitama. Tõusevad aegajalt tugevamalt esile ning meie soov on neid taas maha suruda. See on inimlik, sest oleme suures osas kasvanud nii, et pole õppinud nendega hakkama saama. Lapsena pole ehk lubatud nutta ja mure on tehtud väiksemaks kui see endale tundus, puudus tunnete peegeldamise oskus. Sel ajal oli nii kombeks.
Nii jõuab tööl ülemuse käest noomida saanud lapsevanem koju ja valab ärrituse pereliikmetele, et rahu tagasi saada. Nii õpib laps ärevust varjama või agressiivselt väljendama ja satub koolis kas kiusatava või kiusaja rolli. Nii haarame sageli toidu, suitsu jt asendustegevuste järele, et ärevust, läheduse vajadust või igavuse tunnet kinni katta. Nii on paljud sattunud alkoholi ja meelemürkide küüsi. Pikaaegsest emotsioonide maha surumisest ja iseendale vastu rääkimisest tekib depressioon (de-press tähendab maha surumist). See kogemus on mul endalgi olemas.
Aju soovib meid kaitsta. Lühikeses perspektiivis on ebamugava tunde mahasurumine erinevate tegevustega sh suitsetamine, söömine, śoppamine, hea kavatsus, sest enesetunne paraneb, kuid pikas perspektiivis oleme saanud endale õpitud sõltuvuse, mis kahjustab meie vaimset ja füüsilist tervist ning ka suhteid ja laiemalt ka finantsilist olukorda.
Emotsioonid ei ole head ega halvad, oleme õppinud neid nii lahterdama (vt ka eelmist postitust). Emotsioonid annavad meile infot, kuidas mingi olukord meid mõjutab. Tunneme nt ärevust reeglina rinnus ja hirmutunnet kõhus, rõõmu korral läheb suu naerule ja kurvana vajuvad õlad longu.
Erinevates olukordades tekkinud emotsioone märgates ja neile teadlikult tähelepanu pöörates saame järgnevat käitumist kontrollida ning sageli ennast ja teisi kahjustavad olukorrad ära hoida. Hoides meele tasakaalus ehk ôppides iseenda vajadusi mõistma ja neile lahendusi looma on elu kvaliteet parem.
Mida ausamad oleme iseenda ja kaaslaste vastu, mida enam kuulame sisehäält, mis juhib meid käidaval elurajal, seda suurem on tõenäosus, et oleme terved nii vaimselt kui füüsiliselt. Öeldes sageli jah kui soovime öelda ei, võime endale kahju teha rohkem kui seda arvame. Mõistes iseendas toimuvat, oleme empaatilised ka teiste suhtes. Ei võta kõike isiklikult ja näeme olukordi neutraalsetena.
Aus olemine iseenda ja teiste vastu peaks olema ju lihtne, eks, kuid see pole alati kerge. See toob kaasa ebamugavaid olukordi. Üks samm korraga. Hoolides endast, hoolime ka teistest ja ka loodusest.
Soovides iseend mitte kahjustada tekib ka soov mitte kahjustada ka keskkonda, kus elame.
