Kui sa mõtled oma elus ette tulnud arusaamatuste, tülide ja konfliktide peale, siis mis on nende ühine nimetaja? Ma väidan, et suhtlus, ôigemini puudulik suhtlus. Meil on komme palju eeldada selle asemel, et küsida, täpsustada ja paluda konkreetset tegu.
Sageli tuleb ette sarnaseid olukordi, kus üks kaaslastest jõuab koju ning teine kaaslane küsib:”Kas sa ei toonudki leiba, ma arvasin, et sa tood?”. Eeldamise asemel on targem anda kaaslasele teada, et leib on otsas ning paluda poes käik ette võtta.
Tihti kerkib tüli, sest me ei oska või ei julge täpsustada, kas saime teisest inimesest õigesti aru. Kuna igal inimesel on omad kogemused, siis on sageli sõnadel meie jaoks erinevad tähendused. Ühele inimesele tähendab mets paksu läbipaistmatut põlismetsa, teise jaoks on mets lepavõsa.
Soovin, et oleksime julgemad peegeldama, mida kuuleme ehk esitama küsimusi “kas sain sinust õigesti aru, et sa mõtlesid sellega… ” või “palun seleta, mida sa sellega täpselt mõtlesid.”
Samuti tasub näha endast veidi kaugemale ning mitte võtta isiklikult teise inimese otsuseid. Nt kui keegi otsustab peokutse tagasi lükata, siis sageli pole põhjus selles, et ta ei taha peole tulla (ka nii vôib vahel juhtuda), vaid tema selle hetke prioriteet on midagi muud. Võib-olla on tal lähedane haige ning ta soovib temaga selle õhtu veeta. Taas saab suheldes, heatahtlikult küsides ja oma vaadet seletades jõuda mõlemapoolsele môistmisele. Kuid seda vaid juhul, kui mõlemad näevad, et igaüks meist teeb otsused iseendast ja oma elust lähtuvalt mitte sellest, et ollakse millegi/kellegi vastu.
Sage on ka eeldamine, et kaaslane ja teised inimesed teavad, mida me vajame. Ka meie ju ei tea, mida teised vajavad, kuid sageli oma peas arvame, mida teine vajab, kuid meie ei ela tema elu ega tunne tema tundeid. Meie kohus on heatahtlikult oma vajadustest teada anda ehk nt “mulle teeb rôõmu, kui sa valmistad hommikusöögi/ pesed nôud vm” , “mind kurvastab, kui sa minuga karmil häälel räägid, mind valdab siis hirm.” Andes endast teistele teada, saavad kaaslased meie jaoks paremini olemas olla ja ka vastupidi.
Samuti tasub alati enne abi pakkumist küsida, kas teine abi üldse vajab. Vahel ongi konkreetset abi vaja, kuid sagedamini piisab heast kuulajast.
Suhtlemine on iga suhte alustala. Vahel on tekkinud lapsepõlves uskumus, et kui tekib konflikt, siis pööratakse mulle selg, mind ei armastata enam ning olen justkui sõprusest/hõimust/perekonnast välja heidetud. Selline alateadlik uskumus, mis saadab paljusid ka täiskasvanueas, võis tekkida, kui nt ema pööras tüli tekkides lapsele selja ja ei suhelnud lapsega või jättis ta üksi tuppa. Igaühele see nii ei môjunud, kuid osadele küll. Ka täiskasvanuna hakatakse siis konfliktolukordi vältima ning valitakse pigem vaikimine enese väljendamise asemel ja tekivadki arusaamatused. Ei mõisteta, et tegelikult jääb hoolimine ja armastus ikka alles, ainult vaadete lahknemine toimus ja see on lahendatav.
Kui harjutame enda seisukohti ja selle hetke käitumist môjutanud emotsioone lahti seletama ning ka teine inimene on valmis kuulama ja sõbralikult kommunikeeruma keskendudes lahendusele, siis saavad kõik arusaamatused ja lahkhelid lahendatud.
See kõik nõuab aga tubli portsu eneseteadlikkust, enda mõistmist ning empaatiavõimet, et mitte kõike isiklikult võtta ja rünnakule asuda.
Soovin, et oleks rohkem mõistmist, avatud suhtlemist ning julgust endast teada anda ning vajadusel ka piire seada. Me kõik teeme vigu ja saame õppetunde, millest õppida ja eneses muudatusi teha. Mida rohkem uusi oskusi arendame, seda enam need harjumuseks saavad. Mida rohkem on neid, kes soovivad lahendusi, on valmis eksimusi tunnistama ja end arendama, seda ilusamaks meie maailm saab.
