Nii palju kui ma ka ei tahaks, siis oleme täiskasvanutena paljuski oma lapsepõlve tulem. Paljud hetkel täiskasvanud pole saanud lapsena mõistmist, oma tunnete valideerimist ehk luba oma tundeid näidata ning toetust oma valikutele. Aeg oli niisugune, öeldakse. Sellest tulenevalt kannavad paljud endas mahasurutud tundeid ning olles lapsena õppinud olema oma vanematele või hooldajatele meelejärgi, kaotanud kontakti iseenda tunnete ja soovidega. Võib lausa tekkida segadus, mis toimub: hinges tuntakse üht, kuid teised peegeldavad vastu midagi muud. Tekivad imelikud paanikahood, unehäired, haiguslikud seisundid ja sõltuvused.
Sageli olles kogenud lapsena teatud läheduse vorme, mis ei baseeru tingimusteta armastusel ja empaatial, arvamegi, et selline lähedus on õige. Mis siis, et see lähedus on sisaldanud ignoreerimist, manipulatsiooni ja muid vaimse vägivalla vorme ning võimalik, et ka füüsilist karistamist ja -vägivalda.
Veel enam segadusse ajav läheduse muster on see, kus ühel hetkel reageeritakse empaatia ja hea sõnaga ning teisel korral karmil toonil või ignoreerides. See on tundunud lapsena just see õige armastus, sest muud pole kogetud. Sel juhul on samuti ärevusseisund pidev ja muutunud normaalsuseks.
Sageli valime ka täiskasvanutena alateadlikult lähedussuhetesse inimesi, kellega sarnaseid mustreid loome. Teeme seda seni, kuni pole iseendaga päriselt kontakti saanud ning hakanud usaldama iseenda tundeid ja otsuseid. Seni, kuni meil pole tekkinud taju enda väärtusest ning laseme endaga halvasti käituda, seda ka tehakse.
Turvalisematesse suhetesse astudes võib olla ebamugav ja igav, kuna pidevalt üleval olev ja omaseks saanud ärevus taandub ning rahutunne muutub häirivalt ebamugavaks. Siis hakkame alateadlikult ise riidu ja konflikte üles kiskuma, et tuttav ärevustunne tagasi saada.
Kuidas siis neid mustreid muuta? Just see polegi alati lihtne. Selleks on vaja iseendas jõuda puntki, kust enam sellisel moel edasi minna ei saa. Tõsi, võib-olla segadus, sest teisiti ka ei oska (veel). Ülim kingitus on, kui sellisel teekonnal ümbritsevad meid inimesed, kes meist päriselt hoolivad ning toetust pakuvad.
Iseenda muutmine pole lihtne, kuid on võimalik. See nõuab tahtmist ja see ON võimalik. See pole sprint vaid maraton ning teel tuleb ette ka kukkumisi. Aga see kõik on seda teekonda väärt.
Meie elustiil pole midagi muud kui rida harjumusi, mille oleme endale ise sisse harjutanud. Et me elu oleks teistsugune ei piisa sageli vaid mujale kolimisest ja suhtlusringkonna muutmisest. Enda eest pole võimalik põgeneda.
Kui muudame iseendas mõtlemismustreid, uskumusi ja käitumist, muutuvad me harjumused ja sellest tulenevalt kogu elu. Pilk avardub ning muutub tajutavaks ka see, mis pole silmale nähtav ja käega katsutav.
Saame lapsevanematena olla tugipostid ja turvalise keskkonna loojad oma lastele, et nemad oleksid oma tunnetega kontaktis ning mõistaksid iseend ja teisi enda ümber. Arusaamises peitub vägi ning mõistes ühe või teise käitumise põhjuseid saame muuta käitumist põhjustavaid mõttemustreid ja uskumusi. Nii on lihtsam näha ka oma eksimuste tagamaid ja olla endaga sõbralik ning saada aru ka teistest inimestest ja nendega häid suhteid hoida. Me kõik teeme vigu (saame õppetunde) ja tekib arusaamatusi, kuid olen seda meelt, et kui mõistame iseend ja seda, et anname igal hetkel oma selle hetkel parima, siis mõistame ka seda, et inimesed õpivad vigadest ning probleemid on lahendatavad.Tunnustan ja kiidan sind, et sa mu mõtteavalduse lõpuni lugesid. Võimalik, et sa pole sellega üldse nõus ja võimalik, et see resoneerus sinuga millegi poolest. Hea on see, et kõike on võimalik muuta. Tahtmist peab vaid olema.
