Soovimine üksi kahjuks ei aita. Saame oma mõtete ja perspektiivi muutmisega tuua ellu positiivsema ja edasiviivama tooni ja suuna, kuid unistused ei tàitu kui me ise nende täitumisele kaasa ei aita.
Selleks, et tunda end iseendaga kooskõlas ja oma hinge kodus, kehas, hästi, siis tuleb vôtta vastutus. Me ise vastutame oma elukvaliteedi eest. Kui tahame toonuses, mobiilset ja meid “hästi teenivat” keha, tuleb mugavustsoonist välja astuda. Ei saa nõuda austust kui ise ei austa. Esimesed sammud on kõige raskemad. Kui aga teame ja arvestame sellega, et esimesed sammud on rasked ja julgust ka nagu napib, siis ületame need raskused ja hirmud ning mõne aja pärast tunneme end uuel teel juba palju kindlamalt.
Oleme harjunud teatud nn tasemega oma elus. Tase on siin ära toodud mitte hinnangulises kontekstis vaid selles olekus ja elukvaliteedis, kus oleme harjunud elama.
Oleme lapsena kuulnud erinevaid ûtlusi, mis täiskasvanuna väikse häälena peas kajavad nt “pill tuleb pika ilu peale”, “raha ei kasva puu otsas”, “ilu ei sûnni patta panna” jne Laiendades nende ütluste môtet, siis tõmbavad need meie hoogu maha, on liigselt ettevaatlikuks tegevad ning pärsivad usku iseendasse ja enda edusse. Teatud harjumuslikust tasemest nn üle astumine on hirmutav, sest on teadmatus, kuidas vôib siis olla. Seda nimetatakse turvalisest tsoonist välja astumiseks. Turvaline on aga mõnus, meie aju tahab meil alati seda mõnu olenemata sellest, kas pikas perspektiivis muutub selle mõju positiivsest negatiivseks.
Et saaksime teist tulemust, tuleb teha senisest veidigi teistmoodi.
Muutusi sisse viies ei pea kohe suuri muutusi tegema ja perfektselt püüdma! Ei tohigi, et jätkysuutlikkus säiliks. Ei pea 100% õnnestuma! Hea oleks alustada juba enne kui tunned end selleks valmis olevat. Astuda see samm on juba piisav. See viib edasi järgmise sammuni.
Järjepidevus annab tulemused.
Teeme võõra tee endale tuttavaks, et hetkel olemasolev tuttav tee saaks võõraks. Oleme avatud meelega ja väldime selja pööramist ka sellele, mis seni tundamata. Uurime, kogeme ja vôtame omaks selle, mis meiega resoneerub. Ja püüame end mitte alguses kohe üle koormata! Ikka tasa ja targu, et “molutamist” ehk taastumist oleks vahepeal, mille tähtsusest ka Fred Jüssi on rääkinud.
Kohtleme end nii nagu kôik see, mida soovime, on juba käes. Sööme, treenime, mõtleme, käitume, kogeme elu nii nagu inimene, kes me olla soovime! Ning märkame neid abikäsi, mis meile ulatatakse, et lihtsam oleks see, mida soovime (nt pakutakse küüti, tuuakse kohvi, aidatakse ideid genereerida, võimaldatakse vàhese vaevaga head tunned loovaid lahendusi nt võimlemise video, mille järgi saad kodus mugavalt endale hea tunde luua.
Oleme piisavad just nii oleme, kuid et tunneksime end veel paremini, siis tegutseme!
“Motion creates emotion! Ehk tegutsemine loob emotsiooni”, on öelnud Tony Robbins.
Füüsilise liikumise kasutegurist vaimsele heaolule oleme tänaseks juba palju kuulnud.
On aeg tegutseda!
J. Pilates on öelnud:
10 treeninguga tunned sa erinevust,
20 treeninguga sa näed erinevust,
30 treeninguga saad sa uue keha.
Tänaste valikute, otsuste ja tegutsemisega loome homse päeva.